Mälestusteraamat

Siin on jagatud lood ja luuletused, mis on kirjutatud emade, isade, sugulaste ja tuttavate poolt mälestades lahkunud beebit. Isegi vaatamata lähedaste headele soovidele ja pingutustele, võib sinu kalli lapse kaotus panna sind tundma üksiku ja eraldatuna. Ehk leiad tuge ja lohutust teadmisest, et on teisi, kes on kogenud midagi sarnast ning et sa ei ole üksi.

Saada oma lugu aadressile info[ät]vaiksed.ee. Saadetud lugu avaldatakse vaid Vaiksed.ee aadressil ja autori andmed on konfidentsiaalsed. Kirjutised avaldatakse anonüümselt, kui ei ole soovitud teisiti.


 

Nimi Riko on pärit Jaapanist. Selle tähendus on (ri) “jasmiin”, “tõde” ja (ko) ” laps”. Meie üks ja ainuke Riko, kahe aastase Hugo väikevend.

29.mai 2017 leidus teise rasedusaegse ultraheli kontrolli aegselt Riko sooles laienenud osa, mis näis olevat täis vedelikku. Sool oli ebatavaliselt ultrahelis välja joonistunud. Minule broneeriti aeg Helsingi Naistekliiniku Looteuuringute osakonda (elame Soomes). Küsisin arstilt, kas leid on haruldane. Arst vastas, et seda ei esine väga sageli. 1. juunil käisin taas Naistekliinikus. Leid oli alles. Öeldi, et on väga raske öelda, mille tõttu see esineb, kuid väideti, et see võib ka kaduda. Viimast lootsimegi.

8. juunil käisin magnetuuringul. Nädala möödudes helistas ämmaemand ja ütles, et vastuste saamine viibib kuni järgmise nädalani.

Ootasime. Me ei rääkinud kellelegi, kuna me ei tahtnud põhjustada asjatut paanikat. Uuringu tulemuseks oli normaalne sool. Laienenud soole osa oli kadunud, kuid Rikol esines vähesel määral vett kõhuõõnes. Nutsime mehega mõlemad kergendusest, mina kodus, tema tööl. Käisin veel paar korda Naistekliinikus kontrollis.

13. juuli jälgimine lõpetati. Kõhuõõnest ei leitud enam vedelikku. Olime õnnest pimedad. Teadsime, et peagi sünnib meile väike beebi. Oh, kuidas me eksisime.

10.august 2017 (rn 32+2). Kella 5-6 ajal hommikul tundsin valulikke emaka kokkutõmbeid. Mõtlesin, et on veel liiga vara. Sünnitus ei või veel alata. Kokkutõmbed lõppesid. Helistasin tervishoiu asutusse, kus minu rasedust jälgitakse. Tegin liigutuste loendamise. Liigutusi oli liiga vähe. Mees sõitis kodu poole. Otsustasime minna Naistekliiniku EMO-sse. Kui lõpetasin mehega telefonikõne, nägin telekas beebi kirstu. Panin teleka kinni.

EMO-s otsis ämmaemand Riko südame hääli. Ei leitud. Ämmaemandad viisid mind kõrvalruumi, et arst saaks teha ultraheliuuringu. Arst ütles kohe: “Mul on väga kahju, aga beebi süda ei löö”. Mõtlesin “Kas ma kuusin arsti midagi ütlevat?!”. Nutsin ja hüüdsin “Aga miks?”.

Sealsamas langes nagu uduloor minu ja Riko peale. Ma nägin, aga ei näinud. Kuulasin, aga ei kuulnud. Hüüdsin “Aga miks?”.

Arst oli segaduses ja üritas Rikot uurida. Ämmaemand lohutas mind. Mind uuriti ja tehti vereproove. Küsiti kas nõustun lootevee uuringuga. Vastasin “Võtke aga!”. Uuriti kas tahan ööseks koju või tahan jääda sünnitama. Tahtsin koju. Sõnasin “Seda kõike on korraga liiga palju”. Mõtisklesin, et selliseid asju ei juhtu ilusal päikeselisel päeval ja et minul tuleb sünnitada nüüd surnud laps! Helistasin mehele. Ta oli meie lõunaund magava poja Hugoga autos parklas. Sain emakakaela küpsetava ravimi. Leppisime kokku, et hommikul lähen tagasi haiglasse.

Vereproovide võtmise järgselt rääkisin ämmaemandaga, kes üritas varasemalt leida Riko südame hääli. Pisaraid valgus tema silmist kui ta ütles, et tema beebi suri aastaid tagasi rn 24. Ta kallistas mind, ta mõistis. Ta soovitas teha Rikost mälestuseks pilte ning lohutas, et ühel päeval suudan taas naeratada. Ta saatis mind parklasse. Parklas auto ei käivitunud. Aku oli tühi. Ma ei osanud teha muud kui nutta. Ei olnud vahet, mis kell on või mis aastaaeg on. Inimesed kõndisid ümber haigla. Nende elus liikus aeg edasi. Meie elus ei olnud enam ajaarvamist, see oli peatunud.

Sõitsime kodu poole. Helistasin lastetarvete poodi öeldes, et me ikkagi ei tule õhtul ostma kahe lapse käru, mille olime eelmise päeva õhtul broneerinud, sest meie Riko suri rn 32. Olin šokis, kuid toimetasin tavapärast viisi. Kodus otsustasin teha perele toitu, kuna teadsin, et tulen olema paar päeva haiglas. Ma ei jõudnud alustada, sest hakkasin tundma emaka kokkutõmbeid. Saatsin sõnumi oma doulale. Ta teatas, et pääseb mulle toeks.

Hilisõhtuks olin tagasi haiglas. Mees ja laps läksid haiglast koju. Mainisin ämmaemandale, et ma ei taha jääda hetkekski üksi. Ta ei rääkinud palju ja käis mitu korda pikalt ära. Ootasin pikisilmi doulat. Mõttes lootsin, et ämmaemand vahetuks. Hiljem vahetuski.

Kohtusime doulaga mitteplaanipäraselt ja esimest korda jälgimistoas. Sõnasin doulale, et enda meelest sünnitan elava lapse, kuid pelgan Rikot sünnituse järgselt näha, kuna arst ütles EMO-s UH tehes, et ta on paistes. Sünnituse poole peal olles tuli asjaolude sunnil varu-doula. Riko sündis 11.08.17 kl 3.15. Sünnitussaalis oli vaikus. Valu oli hingeliselt ja füüsiliselt põrgulik.

Mõtlesin, kas suudan kunagi tulevikus üldse enam sünnitada. Hoidsin Rikot mitu tundi süles. Doula tegi pilte ning laulis meile imekauni laulu. Ei suutnud ette kujutada, kuidas annan oma lapse ära. Ta näis ju vaid magavat.

Kui olin haiglas käisime kolm või neli korda mehe ja lapsega Rikot vaatamas. Ämmaemand tegi perepilte. Nutsime. Hugo silitas väikevenna pead. Hoidsime Rikot süles. Kohtasin haiglas inimesi, kes teevad tööd südamega. Kohtusin inimestega, kes ei vaadanud minule isegi otsa. Minult küsiti: “Kas tahaksid kohtuda papiga ja sotsiaaltöötajaga? Kas tahaksid, et jätame sinuga ühenduse võtmise palve Käpy ry-le? Kas tahaksid, et helistame ise tervishoiuasutusse, kus sinu rasedust jälgiti?”

Mõtlesin, et ma ei saa miskit aru. Miks oleks vaja minul kohtuda papi või sotsiaaltöötegijaga? Ühest tabletist piisas, et peatada rinnapiima tekkimine. Personal vahetus. Riko oli kuskil külmas ruumis ilma oma pereta. Mäletan mõtlevat, et kuidas sellega hakkama saan ning et ehk on tegu lihtsalt õudusunenäoga. Tahtsin sellest unest ärgata! Minu silmad olid paistes nagu väikesel seapojal. Nina oli nutmisest paistes ja täiesti kinni. Kasutasin hingamise kergendamiseks ninaspreid. Sain hunniku pabereid lugeda. Kellaosutid muudkui tikitasid. Magasin pooletunniste juppide kaupa. Mälu oli kehv. Tajumine oli väärastunud. Trauma tegi kehas oma tööd.

Kätte jõudis kojumineku päev. Me ei suutnud enam minna Rikot vaatama, kuna eelmisel päeval oli üks ämmaemand unustanud panna Riko valmis vabasse sünnitussaali. Ta veeretati meie eest mööda valges pappkastis, mille kaas oli kinni. Ma ei tahtnud minna haigla uksest välja. Parklas ma ei tahtnud istuda autosse, kuna teadsin et Riko jääb maha. Tundsin kohutavat süütunnet. Kui jõudsime koju tõusis torm.

Kodus elasime nagu turistid võõral maal. Kirjutasin igal hommikul paberile, mida teha ja mida mäletada. Ma ei suutnud püsida Hugo kiires tempos. Mees tegeles lapsega ja mina hakkasin matuseid planeerima. Kord kui Joel ja Hugo olid väljas, laskusin põlvili ja palusin Rikolt andeks. Lasime õhku palli lootes, et see jõuab Rikoni. Käisime surnuaedades jalutamas.

Augusti lõpus kohtusin ämmaemandaga, kes sünnitusel Riko vastu võttis. Ta mainis, et välisel kontrollil leidus Rikol suurem kuklavolt ja et tegu võib olla kromosoomihäirega. Nutmine vähenes. Tajusin esimest korda, et ehk ei olnud minu keha süüdlane. Pelgasin tulevat.

30. august 2017 toimetati Riko beebile sobivas valges matuseautos haiglast krematooriumi. Sõitsime oma autoga järel. Krematooriumi ees tegime pilte. Nägime esimest korda kirstu ja urni. Need olid imekaunid. Matuseauto juht viis need krematooriumisse. Kirstu kaant me ei avanud.

5. september 2017. Ärasaatmine krematooriumis. Olime vaid me kolm. Hugo oli rõõmus, sõi küpsist ja istus turvatoolis. Meil oli kaasas oma makk ning mälupulgal neli laulu. Tahtsin teha pilti kõigest. Tahtsin peatada aja. Ei suutnud ette kujutada, kuidas jätame Riko taas. Kirstu kaas oli kinni. Vastasel korral poleks ma suutnud lahkuda. Panime mehega sõrmed kirstu kaane ja kirstu ääre vahele. Kirstus oli nii külm.

7.september 2017. Läksime otsima Riko nimeplaati. Tema nimi oli kirjutatud valesti. Valisime uue nimeplaadi. Me olime enam kui muserdunud, me olime katki.

Inimesed lohutasid meid. Tuttava välimusega kortemaja naaber oli näinud mind mitu korda ilma kõhuta. Ühel päeval hüüdis ta parklas “Kuidas väikevennal läheb?” Minuti pärast vastasin: “Ei ole enam.” Ta kinnitas, et oleme noored, saame veel lapsi ja et nüüd asi tundub hull, aga tegelikult see ei ole üldse hull. Ema ütles: “Usu, ta sünnib kunagi uuesti siia maailma. Usu!”. Sõbranna ütles: ” Ju teda oli rohkem taevasse vaja. Elus juhtub selliseid asju.”

Miks inimesed on nii kehvad lohutama? Olen mõelnud, et ehk peaks juba koolis õpetama kuidas toetada või kohata leinavat või trauma läbi elanud inimest. Sünni kohta õpime koolis palju, aga keegi ei õpeta kohtama leina. See on põranda alla peidetud, olemas olev, kuid nähtamatuks jääv tabu.

12.september 2017. Läksime kokkulepitud ajal järele Riko urnile. Soovisime, et urn oleks enne matuseid paar päeva kodus. Krematooriumis öeldi, et urn on kadunud. Minule ulatati matusebüroo number. Helistasin silmad vees meiega tegelenud naisterahvale. Ma ei suutnud rahuneda. Oleksin tahtnud karjuda taeva suunas “Mis järgmiseks?”. Tol hetkel mõtlesin, et me ei saanud viia Rikot haiglast koju ja nüüd ei õnnestu ka urni koju viia. Mõtlesin, et kas tuhk on ikka alles. Hiljem samal päeval selgus, et Riko krematooriumisse transportinud matuseauto juht oli käinud ise koha peal ja leidnud urni. See oli olnud riiulis suurema urni taga. Samal päeval oli tehtud krematooriumis mitu viga. Õhtul käis Joel süda saapasääres urni koju toomas.

15. september 2017. Riko matused. Me kolm, papp, kirikuvaht ning kiriku kell. Lehtki ei liikunud. Olek oli üllatavalt rahulik. Hugogi viskas kolm peotäit mulda hauda. Lisaks veel paar lehte ja paar kivi. Õhtul tundsin süüd, et miks ma ei nutnud oma lapse matustel.

3. oktoober 2017. Oleks täitunud üheksa kuud ning oli minu sünnipäev. Kogu päeva tuli vahetpidamata ränka vihma, looduse nuttu. Ema lohutas: “Riko sündis augustis. Kolmas oktoober on ju hoopis teine päev. Sinu päev.” Ta õnnitles mind üli rõõmsana ning kirjeldas kui õnnelik ta oli kui mina sündisin. Olin sõnatu. Olime kolmekesi kodus. Riko oli surnud. Palju õnne. Palju õnne. Minu süles polnud Rikot, vaid mehe ostetud valged lilled.

Hugo on olnud algusest peale teadlik, et temal on väikevend, kes on surnud. Ta õppis kiirelt ütlema IKO ning kapist küünlaid otsima. Selle järgselt on ta korduvalt osutanud sõrmega akna suunas nagu tahaks öelda, et need tuleb viia hauale. Kui oleme sõitnud krematooriumist mööda, ütleb Hugo : “IKO, IKO.” Mõned korrad on ta lehvitanud lae suunas.

13. november 2017. Tulemused. Selgus, et Rikol ei olnud kromosoomihäiret. Tema sool oli terve. Leiti, et arvatavasti detsembris 2016 olin saanud tsütomegaloviiruse (CMV) esmanakkuse. Riko organite kudesid värvides ning seejärel mikroskoobiga uurides sai kinnitust Riko CMV nakkus. Viirust oli rohkelt kopsudes ning lisaks südames, neerudes ja platsentas. Ajus oli märke hapnikupuudusest. Riko põrn oli suurenenud ning tal oli aneemia. Ilmselt mõni aeg enne surma oli Riko kasv pidurdunud. Arst ütles, et kui Riko oleks sündinud elavana oleks lõpptulemus olnud tõenäoliselt sama.

Mina haigestusin rängema külmetuse laadselt 27. detsember. Samal päeval tulime Eestist tagasi Soome. Jaanuari algul jäin Rikot ootama. 27. detsembri öösel oli mul ilmselt palavik. Värisesin, kuna oli külm. Olin aga niivõrd väsinud, et jäin kraadimata magama. Hommikul olin üleni higine. Järgnevad kaks nädalat esines põrgulikku kurguvalu ning oli nohu. Arsti sõnul oli tõenäoliselt tegu CMV nakkusega ning selle põhjal võib öelda, et nakatusin 3-14 päeva enne sümptomite ilmnemist. Ei tea. kas haigestusin juba Soomes enne Eestisse minekut või jõulude ajal Eestis. Mäletan kui väga ma ei soovinud minna gripihooajal jõuludeks Eestisse, kuna pelgasin gripiviirust. Pelgasin, et Hugo võib haigestuda, kuid ei julgenud sugulastele minemata jätmisega pettumust valmistada.

Nüüd mõtiskleme sageli, kas Riko oleks elus, kui oleksime veetnud jõulud rahulikult kodus Soomes oma soove arvestades. Vastust ei saa me kunagi. Tuleb õppida elama selle teadmisega, et kui ma oleksin jäänud ootele 1-2 kuud hiljem oleks tõenäoliselt sündinud elus ja terve beebi. Tuleb õppida elama selle teadmisega, et minu keha valmistas viiruse vastuaineid samal ajal kui jäin rasedaks. Tuleb õppida elama selle teadmisega, et kõike pole võimalik kontrollida. Tuleb meeles pidada, et viirus ei tulnud hüüdes.

Me ei teadnud. Tuleb leida viis, kuidas anda andeks enesele ja ka nakatajale. Kui me oleksime teadnud, seda poleks juhtunud.

Kirjutades seda teksti on jaanuar 2018. Küsin eneselt samu küsimusi iga päev ja seejärel lohutan end teadmisega, et viirus ei tulnud hüüdes. Kauplemine, iseenda ja teiste süüdistamine on mõnevõrra vähenenud. On päevi, mil Lein põhjustab sisemist tormi. Siis Ta nõuab tähelepanu ja kulutab kohutavalt energiat, joob pisaraid ja sööb erinevaid tundeid. On päevi, mil Lein on rahulikum, kuid alati nõuab ta tähelepanu. Praegugi on mälu kehva ning ajakulu tajumine on häiritud. Olen planeeritult uuesti ootel. Tean, et minu kehas pole veel kahe raseduse aegselt lootele ohtliku viiruse (toksoplasma, viies haigus) vastuaineid. Olen elu jooksul jäänud ootele kolm korda ning seda vaid jaanuaris. Kuidas tuleme toime? Ei tea. Tunded on vastukäivad. Hirm on suur. Tuleb uskuda ja loota, et seekord elu võidab.

Pisikese Riko emme ja issi,

Anna ja Joel

___________________________________________________________________________

Selle armsa salmi saatis vaikuse lastele Anne Uustalu.

Vaikuse laps, ei olnud sul nime, olemata jäi sündimisime.
Nõnda vähe sind üsas sain kanda, kui juba pidin su surmale andma.
Pole sul hauda, ei matmispaika, kääpakest, kus küünla saaks läita.
Risti kirikaeda nüüd loodud on paik, kus vaikuse lapsed oodatud kõik.
Sinna viia saan oma valu, seal sinu hingekese eest palun. Valguse kambrisse küünalt tuues tunnen, et oledki mu juures. Kuigi mul tütar on – tubli ja kraps, vaid mina tean, mul lapsi on kaks…

See on kirjutatud kohe peale vaikuse laste kalmistuosa avamist, võib-olla puudutab kellegi südant…

 

__________________________________________________________________________

“Täheingel”

Triin Arak

Täheingel on pühendatud pisikesele Kirkele, kes kinkis meile palju imelisi ja mälestusväärseid hetki, olles nüüd ise säravaim täht taevapõllul.

 

___________________________________________________________________________

Väikesele Oskarile mõeldes ja küünalt süüdates

2013. a. hingedepäeval
vanaema Maia

Üks väike südameke tuksumast lakkas,
lapsuke äkki otsustas, et ingliks hakkab.
Ei aita siin mahajääjate kurbus, ei nutt,
väikesel inglil tähtede poole minna oli rutt.

Teda kindlasti ootab maailm parem ja suurem,
kuid alatiseks jääb ta mõtteis me juurde.
Lenda vabalt, me armas, me kullake hea,
me südame küljes, sa igavesti, tea!

Ära kurvasta emme ja issi ja vend,
ma tähe peal kodus tunnen hoitult end.
Nüüd olen ma üks, teiste tähtede seas,
mu ümber  arm ja sära ning olla on hea.

Teie, mu kallid, püüdke unustada valu,
olgu edaspidi rahulik ja õnnelik te elu!
Ma teie tegemisi siit pilve pealt vaatan
ja teie hingedesse kuldseid kiiri saadan!

Minust saigi nüüd teie kaitseingel väike,
soovin, et eal ei kustuks peres armastuse päike!
Koos maailma parema ka teile loome
ja usun, et  rõõmugi silmisse tagasi toome!


 

„… sellest, kelle aeg Su kõrvalt viis,
on  Taevas saanud Sinu kaitseingel,
ta on Su kõrval alati …
Ka siis, kui headus silitab..,
kui õelus salvab…
Ta ikka valvab.“

/V.Osila/

 

Pisipoegade  Kuldar ja Kaijo mälestuseks.

Teadke, et olete alati meie kallid ning oleme alati koos.

Emme ja issi


Tuba

Väiksele Richardile

Sinu toas põleb valgus
praotan ust,
astun sisse ja puudutan sind
vaatan su silmadesse,
mida ma pole kunagi näinud.
Need on sügavsinised nagu su emal ja isal.
Kõnetan sind,
üsna tühisel teemal
sinu hääl voogab minusse
su hääl, mida ma pole kuulnud
aga mille tunneksin ära miljonite seast.
Korraks puudutan sind,
nagu muuseas.
Sa paned oma käe mu käele
ja sinu puudutus on soe,
elusoe, selle puudutuse tunneksin ära
ka sajandite takka.
Siis sa naeratad, naeratad selliselt,
nagu naeratab su isa, nagu sa ise naeratad,
selle naeratuse
tunneksin ära kinnisilmi.
Tuled mulle vastu ja kallistad
sinu kallistus on maailma
kõige soojem ja pehmem
Tunnengi nüüd ära õnne.
Sinu häälekaja jääb kumama
kui sulen ukse,
korraks lähen ja tulen siis jälle

Väikesele Richardile pühendatud koduleht


Seda, mis tuleb, mitte keegi ei oota…

Just selliste sõnadega alustaksin oma loo kirjutamist. Olen seda hetke aina edasi ja edasi lükanud eneselegi teadmata, miks! Kas on ehk liiga raske või pelgan oma lugu taaskord kirja panna …

Meie lugu pole erilisem, kui mõne teise lapse kaotanud pere lugu. Tunded on ikka samad- oleme kaotanud poja, keda nii väga ootasime, armastasime. Seda hetke pole võimalik kirjeldada, kui saad teada julma tõe, et last, kes veel eelmisel päeval rõõmsalt su üsas mürgeldas, ei ole enam. Ei ole enam liigutamas, südamelöögid puuduvad… midagi juhtus teie lapsega- need olid sõnad, mis rebestasid mu hinge. Sellest hetkest muutus kõik!

Sa oled 9 kuud valmistunud lapse sünniks, ühe hetkega hakkad sa valmistuma oma nii oodatud lapse matusteks. Raske, lootusetu, enesehaletsus, häbi ja mina-ei-saanud-hakkama tunne niitis mu jalust.

Kuid siis juhatas mind keegi foorumisse Murelapsed. Esialgu ma lugesin, lugesin, nutsin ja lugesin. Kuulasin ja vaatasin kõiki raadio- ja telesaateid, kus oli juttu lapse kaotusest ja soovitusi, kuidas edasi minna. Imestan, milliste emotsioonidega oskavad mõned emad surnult sündinud lapsest rääkida. Minul polnud oskust oma loost midagi head leida, lihtsalt lootsin, et kõik on halb unenägu.

Üsna pea tekkisid foorumi tutvustest head suhted. Jagame üksteisega oma raskemaid ja helgemaid päevi. Alguses olid hirmud ja kartused, oskamatus edasi minna. Koos on kergem ja me ei räägi ainult lapse kaotusest. Paljudel minu uutel sõpradel on sama vanad lapsed nagu minu tütar. Me räägime kõigest, kuid tähtsaim on, et me toetame üksteist.

Praegusel hetkel, kui meie poja sünnist-surmast on möödunud aasta ja kolm kuud, ma tunnen, et ehk suudangi minna edasi. Olen saanud jõudu suheldes teiste omasugustega nii foorumis kui ka Raseduskriisikeskuses moodustatud tugigrupis. Tunnen end hästi nendega, kes mõistavad mind isegi siis, kui mul pole midagi öelda. Nemad ei vaata kaasatundvalt, kui ma nutan või oma tunnetel möllata lasen. See on nii oluline, et oleks kõrval sama kogemusega inimene.

Mitte keegi teine ei saa mulle öelda, et teab, mida ma tunnen. Ei tea ikka küll! Mismoodi saab väita, et teab, kui ta pole kaotanud oma last… Mina avastasin oma kogemusega, et ei osata käituda, kui keegi lähedastest kaotab oma lapse. See on lihtsalt nii mõistusevastane, lapsed peaksid ju elama ja lapse sünd olema puhas rõõm!

Arvatakse, et tuleb olla tugev. Aga miks!? Mina ei taha olla tugev! Kellele ma oma tugevust pean näitama? Veel öeldakse, et küll sa saad sellest üle ja olete noored ning võite veel lapsi saada. Mina ei taha üle saada ja veel vähem tahan ma oma surnud last uue lapsega asendada…

Miks ma seda kõike kirjutan?

Minu suur soov on, et pered, kes on mistahes sündmuse tõttu oma lapse kaotanud, ei jääks oma mures üksi. Minagi püüdsin üksi hakkama saada, ometi pidin tunnistama, et vajan abi. Eelkõige sõbra abi, kellele ma saan keset ööd kirjutada või helistada, kui mul on valus. Algus on raske, väga raske – edasi läheb veidi kergemaks. Selleks aga tuleb teha tööd nii endaga kui aidata teisi. Meil on ju kõigil üks mure. Ja me peame õppima sellega koos elama!

Carol


 
 
 
tsoon.com